27.03.2011 aka kimamine täie rauaga Tallinnasse

Minu tänane päev sai alguse kell 02:54. Ärkasin üles ema hüüetele ning astusin pead sügades toast välja. Toas valitses ilge paanika just kui Jaapanis maavärina ajal. Ema raiskas viimaseid minuteid pagasi kokku panemiseks ning paanitses iga hetk põhjusel, et miski võib maha jääda. Mina aga sammusin kööki, et midagi suhu pista kuna kell 3 on selle jaoks just õige aeg, eksole? Igaljuhul sõin lebolt ühe piruka ära, jõin piima peale ning seadsin end riidesse. Kell sai parajasti 3:30 kui me asjad autosse viskasime ning teele asusime. Lisaks kõigel on täna see rumal päev mil tuleb kella ette keerata. Tegelikult oli kell alles pool kolm, aga kella keeramise tõttu olid kõik kellad ära nussitud. Niiet jah asusime teele.
Väljas oli kottpime ning pidin pool teed kaugtuledega sõitma. Vähesed autod, mis sellisel varajasel kellaajal vastu sõitsid lasid mulle kaugtuledega vastu. See ajas mind ilgelt närvi ning üritasin pimestajatele selle samaga vastu tasuda. Need 216km Narvast Tallinnasse läbisime suhteliselt lühikese ajaga kuna kütsin pool teed täie rauaga vaatamata ilmastikuoludele. C'mon ma pidin emmet õigeks ajaks lennujaama tooma ju? Kas just turvaliselt, see on juba iseasi. Vahepeal tegime kusagil Viitna kandis pissipeatuse kus ma autost pilti tegin

Sedasi olimegi Tallinnasse jõudmas. Maardu kandis avastasime, et tee oli tublide töömeeste poolt ära situtud ning sääl domineerisid liiklusmärgid 50 ja 30. See ajas mind marru kuna mina ei viitsinud tigutaksot mängida ning lasin tuimalt ühe kiirusega kõikidest ohtlikutest kohtadest läbi. Pealegi pidin emmet kiiremas korras lennujaama soetama. Linnas ajas mind närvi mingi fordiga kaak, kes reguleerimata ristmikul kollast tuld nähes suu ammuli ajas ning äkkiliselt seisma jäi. Pidin vanale sisse lendama kuid pääsesin õnnega. Igaljuhul sõitsin toredalt lennujaama juurde ning viskasin mamma koos pagasiga uste ees välja. Parkisin auto ära ning astusin lennujaama sisse, et olukorda kontrollida. Leidisin ema mingi reklaami jura juures. Viimasel oli selline pilk ees justkui ära eksinud koeral New Yorki linnas. Ütlesin talle, et olgu mureta ning juhatasin teda terminali juurde.

Vahepeal kerkis minu peas idee, et võtaks pohhuilt äriklassi reisi Liibüasse ning paneks sõjale lõpu peale, aga siis mõtlesin ümber kuna minu ülesanne oli mitte sõjalisi olukordi leevendada vaid ema Tallinn - Riia - Rooma lennukile saata. Leidsime lõpuks õige koha ära, näitasime piletid ette ja viskasime pagasi sõidulindile. Oli aeg hüvasti jätta. Ütlesin mammale, et puhaku hästi Vahemere kruiisil ning et üheksa päeva pärast olgu kui raudpolt kodus. Isa lisas oma poolt, et kui tagasi ei tule siis toome ise ära. Lahkusime lennujaamast.
Kell oli alles 6:30 ning Tallinnas oli mõttetu viibida. Tõmbasime koju ära. Pea kolm tundi roolis möödus kui üks hetk. Kella üheksaks olimegi juba kodus. Mõtlesin, et tõmbaks magama ära, aga ei saand sõba silmale ning läksin arvutit pelama.

25.03.2011 aka õhtu politseijaoskonnas

Õnnitlege mind, pole eluseeski sellist õnne kogenud.
Stoori siis : Läksime sõpradega lebolt välja, et õltsi juua. Mõlemad sõbrad 18, ma 17. Igaljuhul ostsime õlled ära ning läksime pimeaeda jalutama, kus mendid naljalt ei kõnni, kuid juhtus nii, et sel hetkel kui mu õlle otsa sai ning selle põõsastesse viskasin, tuli mendicar kõrvale ning sealt ronis välja mingi habemik ja tema töökaaslane paks eit. Nad küsisid meilt dokumente ning sel hetkel hakkasin tasapisi tajuma, et asi läheb päris viletsaks. Igaljuhul, sõbrad viskasid oma dokumendid ette ning saabus minu kord. Hakkasin kõhklema ning küsisin neilt, et kas ma võin ühe kõne vanematele teha. Nad lubasid ning ma helistasin isale. Isa ütles, et ma puhkuma ei hakkaks ning las nad mu politsei jaoskonda viivad ning kutsuvad teda välja. Mainin ära, et isa oli kindel selles, et ma kaine olin. Minu plaan oli aga venitada võimalikult palju aega, et promillid verest uttu tõmmaksid. Anyway, istusin autosse ning sõbrad vaatasin mulle kaastundlikult kaasa. Toodi politsei jaoskonda ning viidi kusagile keldrisse. Seal algas kogu kino. Kutsuti välja vanema komisari ning hakkati minule survet avaldama, a'la et olen mingi tatikas ning ei oska ise otsuseid võtta ning helistan kohe isale. Härra Habe küsis mult ka, et kas ma enne naisega sugu tegemist küsin isalt nõu. Vastasin et käigu sittale ning helistagu siis ise. Vastuseks sain midagi sarnast mida mina neile ütlesin. Nad keeldusid tuues välja argumendi, et see pole seaduse poolt nõutav. Sellepeale helistasin ise isale ning ulatades toru komisarile ütles neiu, et ta ei soovi kellegagi rääkida. Ütlesin, et jäängi siis neile jaoskonda istuma ning vajaduse korral ka ööbima (tegelikult oleks see minu korral super variant kuna siis oleks kindel, et promillad läinud). Ja siis läks jälle moraali loenguks, mille jooksul küsiti mult circa 4-5 korda kas ma tõesti pole joonud. Vastasin sihikindlalt - EI. Mõtlesin, et kui nad samas vaimus mind nussivad, siis annan parem alla kuid peas tiirles lause "Never back down". Peagi helistas mulle ema ning küsis, kas ma tõesti pole joonud. Omast arust küsis ta seda tasakesi, kuid kõrval seisev politsei kuulis seda ning olin sunnitud vastama ''EI'', ja siis saabus kulminatsiooni aeg. Ema ütles : suva siis, puhu ära. Ma mõtlesin endamisi, et Ofuck, kuna tegelt olen ju kerges joobes ning vastasel juhul, kui aparaat näitab promille, siis vean vanemad alt ning teen mendid õnnelikuks. Tasub mainida, et kogu action kestis circa 20 minutit sellest hetkest kui mu pudel tühjaks sai.
Ei jäänud midagi üle kui üles tõusta ning öelda, et olen valmis puhkuma. Niipea kui seda laususin lendas onu miilits minu juurde aparaat käes ning käskis puhkuda 8 sekundid. Mõtlesin endamisi ''sorry ema, sorry isa '' ja siis juhtus midagi sellist, millesse poleks ma ealeski uskunud. Aparaat näitas 0.00 . Vend vaatas mulle vihaga otsa ning küsis kas ikka tasus selle pärast siukest tsirkust teha, ütlesin endamisi ''tasus küll''. Auto juurde minnes hakkas tüüp lampi minu iphonest rääkima a'la kust ma nii palju raha sain, et selle osta. Vastasin, et teenisin ise oma kättega. Härra Habe oli nii kena, et isegi soovis mind autoga koju viia kuid selle peale saatsin ta veel kord sittale ning lasin jaoskonnast jalga. Esimese asjana mida ma tegin oli kõne sõpradele. Röökisin torru kui juut põletusahjus, et kõik läksi imekombel liiga hästi! Sain sõpradelt kiita ning suundusin koju.
Tuppa astudes avastasin, et isa rääkis selle sama komisariga telo teel. Tegelikult ei rääkinud, vaid karjus torru, et mis alusel nad alaealisele toru annavad ning ei luba lapsevanemal või hooldajal sellest osa võtta. Igaljuhul viis ta oma kõnega politseid tupikusse. Ja siis ma sain ühe rumala lollusega hakkama, tunnistasin üles vanematele, et olin joobes. Isa vaatas mulle raevunult otsa ning ütles, et kui ma kurat promille välja puhuks, siis oleks meie perekonnal mark täis jne. Vastasin talle, et saagu üle ning lubasin, et enam nii ei tee ning läksin enda tuppa csi pelama ;)

Kes?Miks?Milleks?

Kes: Ralvo
Miks: ei tea
Milleks: ka ei tea

Eih, nii lamp inimene ma ka ei ole. Nagu enne mainisin, siis minu nimi on Ralvo. Olen täitsa tavaline inimene, kes ei joo ega suitseda ning sugu ei tee. Oot, suitsetamise koha pealt võin kindlalt öelda, et seda ma ei tee, aga ülejäänute aspektide kohta ma nii kindel olla ei saa, aga see selleks. Mulle meeldib teha sporti, ausõna, kui sellist asja nagu "sport" maamunal ei eksisteeriks, siis arvatavasti näeksite mind tulevikus kusagil kloostris mungana. "Sport on hea ning seda tegema peab" - ei mäleta kes nõnda ütles, aga tõsi tal taga oli. Esimene spordiala mis minu südant tabas oli BMX. Kes ei tea mis kuradima asi on bmx, siis kohe näitan ära.

See on minu BMX. Kindlasti vaatad praegu jahmunult selle ratakese peale ning murrad pead kuidas sellega sporti teha saab. Saab küll! Olen selle masinaga juba circa 4 aastat sporti teinud ning nii mõndagi saavutanud. Juhul kui hakkasid mingit huvi tundma ning soovid sellest spordialast rohkem teada saada, siis kasuta topeltinfo hankimiseks alternatiivseid otsingumootoreid nagu www.google.ee või www.youtube.com.
Järgmine spordiala, mis minu lemmikuks sai on Muay thai aka taipoks. Hakkasin sellega suvest saati tegelema, kuna sõbrad käisid peale, et ma nendega kampa lööks. Mõtlesin, et mis siis ikka let's give it a try ning mulle meeldis. Tegelikult ei meeldinud mulle kunagi kakelda ning tülitseda ega praegugi ei alusta kunagi esimesena, aga juhul kui mõni kaak tuleb paukuma, siis saab kergelt vennal suu kinni panna. Lisan väikse pildi oma varustusest:

Panen mõned spordialad kirja millega ma ennem tegelenud olen : võrkpall, ujumine, korvpall, jõusaal, rula ning igasugune uisutamine( mõtlen rull ja tavalisi uiske).
Sutsukene infot minu blogi kohta. Pole veel kordagi elus blogimisega tegelenud ning olen sellel alal alles poisike. Kohe kindlapeale pole mul kavatsust enda blogi iga päev täita, kuid üritan seda teha juhtudel mil midagi toredat/lõbusat/hirmsat/huvitavat sünnib. Näiteid ei hakka praegu igaks juhuks tooma.
Kuna internet on grammar nazi'si täis siis märgin ära, et õigekiri võib longata ning mõndadest kohtadest võib keeruline aru saada kuna minu mõttekäik voolab liiga kiirest ning näpud ei jõua sellele järgi, aga luban anda endast parima.

Huvitavat lugemist!