Minu tänane päev sai alguse kell 02:54. Ärkasin üles ema hüüetele ning astusin pead sügades toast välja. Toas valitses ilge paanika just kui Jaapanis maavärina ajal. Ema raiskas viimaseid minuteid pagasi kokku panemiseks ning paanitses iga hetk põhjusel, et miski võib maha jääda. Mina aga sammusin kööki, et midagi suhu pista kuna kell 3 on selle jaoks just õige aeg, eksole? Igaljuhul sõin lebolt ühe piruka ära, jõin piima peale ning seadsin end riidesse. Kell sai parajasti 3:30 kui me asjad autosse viskasime ning teele asusime. Lisaks kõigel on täna see rumal päev mil tuleb kella ette keerata. Tegelikult oli kell alles pool kolm, aga kella keeramise tõttu olid kõik kellad ära nussitud. Niiet jah asusime teele.
Väljas oli kottpime ning pidin pool teed kaugtuledega sõitma. Vähesed autod, mis sellisel varajasel kellaajal vastu sõitsid lasid mulle kaugtuledega vastu. See ajas mind ilgelt närvi ning üritasin pimestajatele selle samaga vastu tasuda. Need 216km Narvast Tallinnasse läbisime suhteliselt lühikese ajaga kuna kütsin pool teed täie rauaga vaatamata ilmastikuoludele. C'mon ma pidin emmet õigeks ajaks lennujaama tooma ju? Kas just turvaliselt, see on juba iseasi. Vahepeal tegime kusagil Viitna kandis pissipeatuse kus ma autost pilti tegin
Sedasi olimegi Tallinnasse jõudmas. Maardu kandis avastasime, et tee oli tublide töömeeste poolt ära situtud ning sääl domineerisid liiklusmärgid 50 ja 30. See ajas mind marru kuna mina ei viitsinud tigutaksot mängida ning lasin tuimalt ühe kiirusega kõikidest ohtlikutest kohtadest läbi. Pealegi pidin emmet kiiremas korras lennujaama soetama. Linnas ajas mind närvi mingi fordiga kaak, kes reguleerimata ristmikul kollast tuld nähes suu ammuli ajas ning äkkiliselt seisma jäi. Pidin vanale sisse lendama kuid pääsesin õnnega. Igaljuhul sõitsin toredalt lennujaama juurde ning viskasin mamma koos pagasiga uste ees välja. Parkisin auto ära ning astusin lennujaama sisse, et olukorda kontrollida. Leidisin ema mingi reklaami jura juures. Viimasel oli selline pilk ees justkui ära eksinud koeral New Yorki linnas. Ütlesin talle, et olgu mureta ning juhatasin teda terminali juurde.
Vahepeal kerkis minu peas idee, et võtaks pohhuilt äriklassi reisi Liibüasse ning paneks sõjale lõpu peale, aga siis mõtlesin ümber kuna minu ülesanne oli mitte sõjalisi olukordi leevendada vaid ema Tallinn - Riia - Rooma lennukile saata. Leidsime lõpuks õige koha ära, näitasime piletid ette ja viskasime pagasi sõidulindile. Oli aeg hüvasti jätta. Ütlesin mammale, et puhaku hästi Vahemere kruiisil ning et üheksa päeva pärast olgu kui raudpolt kodus. Isa lisas oma poolt, et kui tagasi ei tule siis toome ise ära. Lahkusime lennujaamast.
Kell oli alles 6:30 ning Tallinnas oli mõttetu viibida. Tõmbasime koju ära. Pea kolm tundi roolis möödus kui üks hetk. Kella üheksaks olimegi juba kodus. Mõtlesin, et tõmbaks magama ära, aga ei saand sõba silmale ning läksin arvutit pelama.
No comments:
Post a Comment